Miks teadus räägib vesikeefirist?
Antioksüdandid, põletik ja soolestiku tasakaal
Vesikeefir ei ole uus jook, pigem on fermenteerimine ju iidne protsess, mida kasutati toidu säilitamiseks. Siiski on viimastel aastatel on vesikefiirid pälvinud üha rohkem teadlaste tähelepanu, otsides vastust küsimusele: mis juhtub organismis, kui tarbida fermenteeritud jooki, mille koostis on tekkinud mikroobide töö tulemusena?
Teaduskirjanduses käsitletakse vesikeefrit kui potentsiaalset funktsionaalset toitu. See tähendab, et fookus ei ole suunatud ravitoimele, vaid võimalikele toetavatele mehhanismidele, mis võivad mõjutada keha tasakaalu.
Antioksüdandid ja oksüdatiivne stress
Üks enim uuritud teemasid vesikeefri puhul on selle antioksüdantne potentsiaal. Laborikatsetes on leitud, et vesikeefri joogid ja nendest eraldatud fraktsioonid suudavad siduda vabu radikaale, mis on seotud oksüdatiivse stressiga.
Mitmes uuringus on kasutatud standardseid teste (nt DPPH, ABTS, ORAC), mille abil hinnatakse antioksüdantset aktiivsust. Loomkatsetes on täheldatud ka antioksüdantsete ensüümide, nagu superoksiiddismutaasi ja katalaasi, aktiivsuse suurenemist pärast vesikeefri manustamist.
Oluline on rõhutada, et need tulemused pärinevad peamiselt laborikatsetest ja mitte ulatuslikest inimkatsetest.
Põletik ja soolestiku barjäär
Teine oluline uurimissuund puudutab põletikuga seotud mehhanisme. Madalatasemeline krooniline põletik on seotud paljude tänapäevaste elustiilihaigustega ning seetõttu otsitakse toidust toetavaid lahendusi.
Uuringud näitavad, et vesikeefri mikroobid ja nende käärimisproduktid võivad vähendada teatud põletikumarkerite aktiivsust ning toetada soolestiku limaskesta terviklikkust. Loomkatsetes on seda seostatud parema soolebarjääri toimimise ja väiksema põletikulise vastusega.
Soolestiku mikrobioom ja lühikese ahelaga rasvhapped
Fermenteeritud jookide puhul pööratakse palju tähelepanu ka soolestiku mikrobioomile. Vesikeefri tarbimine on loomkatsetes seostatud lühikese ahelaga rasvhapete (SCFA) taseme tõusuga ning teatud kasulike bakterirühmade osakaalu suurenemisega.
SCFA-d on ühendid, mis tekivad mikroobide ainevahetuse käigus ja mida seostatakse sooleseina tervise, põletikutaseme ja ainevahetuslike protsessidega. Ka siin räägime eelkõige võimalikest toetavatest mehhanismidest, mitte otsestest mõjudest või ravitoimest.
Mida sellest kõigest järeldada?
Teaduslik huvi vesikeefri vastu ei tulene ühest konkreetsest „imeomadusest“, vaid protsessist tervikuna. Mikroobide koosmõju ja fermentatsiooni käigus tekkinud ühendid loovad joogi, mille mõju uuritakse mitmest vaatenurgast korraga.
Samas on aus rõhutada, et suur osa senistest teadmistest põhineb labori- ja loomkatsetel. Inimeste puhul on uuringud alles arenemas, mistõttu käsitletakse vesikeefrit kui potentsiaalset funktsionaalset toitu, mitte ravivahendit.
See teeb vesikeefrist huvitava igapäevase alternatiivi neile, kes otsivad midagi enamat kui tavaline magustatud jook, kuid ei soovi toetuda kapslitele ega agressiivsetele terviselubadustele.
Järgmises artiklis vaatame lähemalt, miks vesikeefrit ei saa ega peaks pidama ravimiks – ja miks just see aus piir on oluline.
Allikad
[1] de Almeida, K.V., Sant Ana, C.T., Wichello, S.P., et al. (2025). Water Kefir Review of Microbial Diversity, Potential Health Benefits, and Fermentation Process. Processes, 13(3), 885. https://doi.org/10.3390/pr13030885
[2] Cufaoglu, G., & Erdinc, A.N. (2023). An alternative source of probiotics: Water kefir. Food Frontiers, 2, 21–31. https://doi.org/10.1002/fft2.200
[3] Lynch, K.M., Wilkinson, S., Daenen, L., & Arendt, E.K. (2021). An update on water kefir: Microbiology, composition and production. International Journal of Food Microbiology, 345, 109128. https://doi.org/10.1016/j.ijfoodmicro.2021.109128